Luuletused tõlkinud Kalju Kruusa.
Luuletused tõlkimiseks valinud Vaddhaka.
Lugedes mõnda raamatut võiks mõelda,
Et Buddha tee on sillutatud valge,
Teeviitadega, sile, nooljalt sirge,
Kus ekspresstunnibussis mööda tõtelda
Teetulpadest, mil au ja rõõm on etelda:
“Nirvaana 15 versta … Ongi selge,
Et juba õhtuks oled kohal, virge,
Hotellis Rahu, kus ei pruugi rutelda.”
Kuid seestpoolt targad, oma südant lugevad,
On teadlikud, et viib see rada tumedast
Ürglaanest tundmatusse ning et rängima
Vaevaga, olles kartmatud ja tugevad,
Peab virvatuledemere kiuste pimedast
Umbkaudu ihuüksi läbi tungima.
Niagara jõgi.
Kay Ryan
Otsekui
jõgi oleks
põrand, paigutame
oma lauad ja toolid
ta peale, sööme ja
ajame juttu.
Ta edasivoolamisel
paneme tähele – nii rahulikult otsekui
söögitoa maailisid
asendataks –
kaldaäärseid
vahelduvaid maastikke. Me
teame küll, teame
Küll, et see on
Niagara jõgi, aga
on raske meeles pidada,
mida see tähendab.
Kehas elamine.
Joyce Sutphen
Keha on midagi vajalikku sel planeedil
viibimiseks ja seda on ainult üks.
Ja olgu ta milline tahes, ikka ei ole
ta meelepärane. Ikka ei ole ta piisavalt
ilus, ikka ei ole ta piisavalt kindel, ikka ei
jaksa ta päevade kaupa korraga käia lasta, vaid
veab su kaasa unisesse sohu ning
nõuab õunu ja kohvi ja šokolaadikooki.
Keha on asi, mida tuleb vedada
ühest päevast järgmisesse. Alati need
samad kulmud samade silmade kohal samas
nahas, kuis sa peeglisse vaatad, ning see
sama nagisev põlv, kui põrandalt püsti
tõused, ning see sama ranne kellarihma all.
Teostatavad muudatused on väikesed ja
kulukad – parem jätta asjad, nagu on.
Keha on asi, mis tuleb
maha jätta. Tead seda, kuna oled
näinud teisi seda tegevat, oma luu- ja
lihakuhjas elavaid, sulle naeratavaid,
sind armastavaid, uksele nõjatuvaid,
tundide kaupa sinuga juttu ajavaid teisi
kunagisi sinusuguseid, ning siis ühel päeval
on nad läinud. Uue aadressita.
Jõudeaeg.
William Henry Davies
Mis elu see on, kui pole mahti
jääda seisma, hoides silmi lahti.
Pole aega vahtida puu vilus
lehmana või lambana, et ilm on ilus.
Pole aega tee peal metsast läbi
näha oravat, kes nosib käbi:
Pole aega helklevail veelombel
näha tähti, öise taeva kombel.
Pole aega võtta Ilult vastu
pilku ja ta tantsisklevat astu.
Pole aega oodatagi imepärast –
naer ta suulgi süttib, pilgu särast.
Vilets elu on, kui pole mahti
jääda seisma, hoides silmi lahti.
Jutlemise aega.
Robert Forst
Kuuldes maanteel sõpra hüüdvat,
hobul hoogu aeglustavat,
ei ma vaata paigal seistes
kõplamata küngastele
ega hõika samast “Mida?”.
On ju jutlemiseks aega.
Torkan kõpla poolteist meetrit pika varre,
tera püsti, pehmelt maasse,
rühin kiviaia juurde
sõpra tervitama.
Minu Eluloo Viis Peatükki
Portia Nelson. Autobiography in Five Short Chapters.
Tõlkis Kalju Kruusa
I
Kõnnin mööda tänavat. Kõnniteel on sügav auk,
kuhu kukun sisse.
Olen omadega sees … ei saa edasi ega tagasi.
Pole minu süü.
Välja saamiseks kulub terve igavik.
II
Kõnnin mööda sama tänavat.
Kõnniteel on sügav auk.
Pigistan silma kinni.
Jälle kukun sisse.
Ei suuda uskuda, et jälle samas kohas olen.
Aga pole minu süü.
Välja ronimine võtab ikka palju aega.
III
Kõnnin mõõda sama tänavat.
Kõnniteel on sügav auk.
Ma näen, et on.
Ikka kukun sisse … harjumusest.
Silmad on mul lahti,
saan aru, kus olen.
Oma süü.
Ronin kohe välja.
IV
Kõnnin mööda sama tänavat.
Kõnniteel on sügav auk.
Lähen ümbert ringi.
V
Kõnnin mööda teist tänavat.
