Kriis kui võimalus, Tiia Lõoke, 1996 

Tavaliselt me püüame raskusi ja ebameeldivaid olukordi vältida. Ükskõik kui meisterlikult me ka ei püüaks, ikka satume nendega kokku. Raske või ebameeldiv olukord iseenesest ei vii alati kriisiseisundini. Oluline on, kuidas me suhtume raskustesse üldse ja iseendasse, kui meil on raske. Kas me surume oma ebameeldivad tunded ja mõtted maha ning püüame käituda ‘nii nagu tavaliselt’? Või leiame süüdlase – kas iseenda või mõne patuoina kujul? Või teadvustame ja aktsepteerime oma tundeid, tõdedes et need kuuluvad eelkõige meile endale ja võttes nii vastutuse iseendale oma meeleseisundi eest oleme valmis oma kogemust sügavuti kogema ja uurima. Kuulatume kuulama seda sõnumit, mida meie tunnetel – kas siis kaotusvalul või surmahirmul, süütundel või vihal – on meile öelda. Teadvustades ja kuulatudes, mis meiega toimub just siin ja praegu – meie kehas – alates aistingutest ja tunnetest kuni meid ümbritsevate värvide-vormide-helideni. Nõnda tehes õnnestub meil vahel koguni mõista, et tõeline õnn ei seisne lihtsalt süllekukkunud võimalustes ega vaevata täitunud soovides, vaid ise enda jõududega võidetud raskustes. Ja sageli “lihtsalt” iseenda hoiakute muutmises.

https://www.ngoc.org.uk/uncategorized/future-events/0cg7ggjnm https://www.justoffbase.co.uk/uncategorized/x36rsj05 Igas kriisis peitub võimalus – võiks koguni öelda et hüppelaud – nii kõrgemale kui ka madalamale. Ja vahel tuleb teha pingutusi ka selleks, et kättevõidetut säilitada. Vahel võib just see – väliselt mitte eriti tunnustust pälviv pingutus osutuda elu kõige tähtsamaks sammuks.

Buy Xanax 10 Mg Selleks otsustavaks teguriks, mis määrab ära, kas me astume – või koguni hüppame – kriisist välja paremana ja targemana või mitte, oleme meie ise. Näiteks töö kaotanuna või invaliidina seotud voodi külge oleme sunnitud kogu oma elukogemused läbi vaatama ja kui neis mingit viidet ega lõngaotsa ei leidu – kuidas edasi elada – oleme sunnitud leidma täiesti uue tasandi iseendaga suhtelmises ja mõtlemises. Sellest saab alguse muutus suhtlemises teistega.

Order Greenstone Xanax https://equinlab.com/2024/01/18/9pcygizf3nk Kriis https://www.chat-quiberon.com/2024/01/18/trnyjx62zq kui reaktsioon

Hädaolukorrad – ettenägematud sündmused – võivad tekitada kriisi, kui inimene ei suuda nende olukordadega hakkama saada. Stress ei tähenda veel kriisi. Kui aga stress haarab inimese täielikult (seda nimetatakse siis https://mmopage.com/news/0l1vq9s distressiks) ja ta ei leia sellest väljapääsu, siis järgnebki kriis.

https://equinlab.com/2024/01/18/3ad1vsf Psühholoogias tehakse vahet https://serenityspaonline.com/qw54qc6tgu stressi ja https://modaypadel.com/br90svk5g stressorite (ehk stressitegurite) vahel. Stressor kujutab endast stressi tekitavat välist olukorda. Kriisi- ja katastroofipsühholoogias jaotatakse stressoreid skaalal: nõrkad-mõõdukad-tugevad-äärmiselt tugevad-katastroofilised. Lähtutakse sellest, kuidas keskmine inimene neile reageeriks. Näiteks nõrkadeks ja mõõdukateks stressoriteks loetakse surmajuhtumit (kuid mitte lähedase inimese surma), abieluprobleeme, probleeme lastega ja sugulastega, probleeme tervisega, töökohakaotust, uude kultuurikeskonda elama asumist jms. Tugevateks stressoriteks loetakse: lähedase inimese surm, õnnetused ja katastroofid, vägivallateod jms. Stressorid kutsuvad esile reaktsiooni ja reaktsiooni tugevus sõltub juba isiksusest ja tema eelnevatest kogemustest stressoritega hakkama saada.

https://www.chat-quiberon.com/2024/01/18/nce0z35rbs Kuhjunud stress

https://fireheartmusic.com/gpa1bfk1 Kui lühikese ajavahemiku sees (0-3 või 6 kuu jooksul) kogetakse https://fireheartmusic.com/cz8544r2 mitmesuguseid erinevaid stressoreid siis võib toimuda stressi kuhjumine ja kõige viimasena kogetud nn.’nõrk stressor’, milleks võib osutuda kas või juustuvõileib – oodatud vorstivõileiva asemel, võib vallandada äärmiselt tugeva kriisireaktsiooni. Stressi kuhjumine võib toimuda ka siis kui inimene on oma elu jooksul korduvalt kogenud samalaadseid juhtumeid nn. https://sieterevueltas.net/ywjq8wv analoogseid stressoreid, mis on tal jäänud läbi käsitlemata. Näiteks väike põleng maja pööningul võib vallandada tugeva kriisireaktsiooni, kui inimene on lapsepõlves läbielanud mitmeid tulekahjusid.

http://www.wowogallery.com/7g19rsub Arengu- ja situatsioonikriisid

Eristatakse arengu- ja situatsioonikriise. Arengukriisi – mis seisneb ühest arengufaasist teise üleminekul – on võimalik ette ennustada. Selleks on võimalik ettevalmistuda, näiteks ette teades lapse järgneva arengufaasiga kaasnevaid muutusi käitumises, suhtlemises, vajadustes. Või täiskasvanute puhul, ärevad ollakse rohkem ühest eluetapist teise üleminekul, siis kui toimuvad suuremad muutused sotsiaalsetes rollides ning funktsioonides enda ja ümbritseva maailma vahel. Situatsioonikriise etteennustada ei ole võimalik, selle võib vallandada näiteks töö kaotus, raske haiguse diagnoosimine, autoavarii jms. Raskem olukord võib tekkida siis kui situatsioonikriis leiab aset arengukriisi ajal. Arengukriisi nn.ealiselt kriitilisteks punkideks peetakse sageli iga seitsme aasta tagant korduvat perioodi (Seega 7, 14, 21, 28, 35, 42, 49, 56 jne. eluaastat).

 

https://www.ngoc.org.uk/uncategorized/future-events/t97qhe21h2w Kriisireaktsiooni astmed

Kriisireaktsioonil on neli astet. Kriisireaktsioon algab tavaliselt shokiastmega, mis mõne aja möödudes muutub reaktsiooniastmeks, sellele järgneb käsitlemis- ja uuestikohanemisaste.

  • Buy Diazepam Online London Shokireaktsiooni eesmärgiks on kaitsta inimest liiga tugevate emotsioonide eest https://manabernardes.com/2024/ctfthsw7mf . Ohu korral kestab normaalne shokireaktsioon ühe päeva. Lähedase inimese kaotuse korral võib shokk kesta koguni kaks nädalat. Shokis olev inimene teeb oma olukorra sageli veel raskemaks sellega, et tõmbub teistest eemale. Sellise käitumise tagajärjed võivad hiljem ilmneda kehaliste vaevustena. Shokk võib väljenduda kas üli- või alaaktiivsusena, kas eemaletõmbumises (äraolev ilma, apaatsus, mõttetu pilguga vahtimine) või agressioonis (näiteks äkkviha või ebaadekvaatne naermapahvatamine). Shokki iseloomustab keskendumisvõime puudumine (kuna alateadvus tegeleb kogu aeg juhtumiga), ilmetu nägu, monotoonne hääl. Tihti ei olda võimelised oma seisundit määratlema ega väljendama (“Minuga on kõik korras!”). Shokkis inimest ei tohiks jätta üksi.
  • Reaktsiooniastmel hakkavad ilmnema tugevad reaktsioonid, kogetakse äärmiselt tugevaid tundeid: ahistust, meeleheidet, hirmu, kurbust, süütunnet, depressiooni. Seda astet nimetatakse ka kordamisastmeks, kuna juhtunust räägitakse üha uuesti ja uuesti. Võivad esineda painajalikud unenäod ja unetus; meelde tungivad üha uuesti juhtunuga seotud mälupildid ja kujutlused. Iseloomulik on iseenda ja teiste süüdistamine (“kui ainult…”, “kui oleksin…), teistest eemaletõmbumine ja püüe juhtunut unustada, alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine. Inimesel, kes teistele juhtunust üha uuesti ja uuesti räägib, on paremad eeldused kriisist kiiremini välja tulla kui sellisel inimesel, kes teistest inimestest eemale tõmbub. Seega Kannatanut saab kõige paremini aidata sellega, kui teda aktiivselt ja sügava emotsionaalse kaastundega kuulata ning teada rääkima julgustada.
  • Kui inimene on läbinud reaktsiooniastme ja jõudnud sündmuse https://serenityspaonline.com/9u7m0pj käsitlemisastmesse, on kõige suurem lävepakk ületatud. Tervenemine hakkab toimuma siis juba iseenesest. Kui ollakse juba võimelised mõtlema tulevikule ja sellest rääkima, siis hakkavad vähehaaval hääbuma nii füüsilised kui psüühilised häired. Kui ollakse võimeline käsitlema minevikku ilma ahistustundeta ollakse jõudnud uuestikohanemisastmesse. Kriisireaktsioon ei väljendu loomulikult alati nii sirgjooneliselt, kuid selle üldjooned jäävad samaks.

 

Order Xanax From China Kriisiga mittetoimetulek traumajärgne stressihäire

Viimastel aastakümnetel on paljud psühholoogid ja meedikud uurinud õnnetusjuhtumeid läbielanud inimesi. Uurimistulemused näitavad, et õnnetusjuhtumi läbielanud inimese käitumine mõne aja möödudes muutub kui õnnetusjuhtumiga seotud tunded ja kujutlused on tal jäänud käsitlemata. Muutunud psüühhilise seisundi ja käitumise põhjuseks on pikaajaline stress, mille määratlemiseks on võetud kasutusele uus diagnoositermin – traumajärgne stressihäire. See väljendub peamiselt traumaatilise juhtumiga seotud kujutluspiltide pidevas meenutamises, tundes, et traumaatiline juhtum või midagi analoogset võib juhtuda uuesti, tekivad keskendumisprobleemid, ollakse ärevil ja unetud, välditakse traumat meenutavaid olukordi jms. Psüühilistele häiretele lisanduvad sageli kehalised vaevused, huvideringi kitsenemine, kontaktide katkemine teistega ja töövõime langus või koguni töövõimetus. Traumajärgne stressihäire tekib tõenäolisemalt siis kui vahetult peale õnnetust või kriisisituatsioonis ei ole inimesel olnud piisavalt emotsionaalset toetust, kui puudub vahetu võimalus kellegagi oma mõtetest ja tunnetest rääkida. Sel juhul kapselduvad stressitekitavad mälupildid, mõtted ja tunded niivõrd, et hakkavad mõjutama inimese kogu edasist elu. Parim viis sellist kapseldumist soodustada on püüda https://www.ngoc.org.uk/uncategorized/future-events/hz4vmzwj23 vahetult peale õnnetust käituda “nagu tavaliselt” ning jätta tähelepanuta oma tunded ja kehalised aistingud. Eelmises artikklis kirjeldatud kriisireaktsiooni etapid, kui need esinevad Order Alprazolam From India vahetult peale traumat kuni kuu aja jooksul pärast õnnetust, on täiesti oodatavad ja normaalsed reaktsioonid. Selle kohta ütleb kriisipsühholoogia, et https://therepairstore.ca/1n4kb0xr0 ootamatus ja tavapäratus situatioonis on täiesti tavapärane tunda tavapäratuid ja tavapäratult tugevad tundeid. Kui aga kriisireaktsioon ei kao kahe kuu jooksul pärast õnnetusjuhtumit võib rääkida juba traumajärgsest stressihäirest. Enamasti vajatakse siis sellest väljatulemiseks juba asjatundjate abi.

 

https://gungrove.com/rpj3hmxa0 Kriisiga toimetulek

Kriisnõuab julgust oma pettumustekarikat selle kogu täiuses vaadata. See tähendab enda masenduse, kurbuse, viha või meeleheitega silmitsi seismist. Mitte keegi muu kui meie ise saame oma tundeid tunda. Tahtmine neid mitte tunda, kui veel üks lisa vastuseis iseendale, kurnab niigi väiksemaks jäänud jõuvarusid. Tunnetes peitub energia ja kui me oskame selle energia iseenda kasuks (mitte enese või teiste hävitamiseks) suunata, oleme kriisiga rohkem võitnud kui kaotanud. Tunnetes peitub ka sõnum: mida oleme tähtsaks pidanud, millest oleme sõltuv olnud, millele oma elus toetunud – ja kriis annab võimaluse selle üle mõtiskleda, selles korrektuure teha, sügavamate väärtusteni ja selgema (enese)tunnetuseni jõuda. Samuti mitte keegi muu kui meie ise saame avaneda vastuvõtlikuks teiste abile ja toetusele, või koguni minna ja seda ise küsida, ka neilt, kellelt me seda kunagi varem pole küsinud.

 

Kuidas iseennast abistada?

Kuna kriis on tavaliselt liiga intensiivne, et seda pikema aja jooksul taluda, jõutakse peagi ise järeldusele: nii see enam kesta ei või. Ja inimene hakkab otsima mittetavapäraseid lahendusi, ta lubab endal käituda ja mõelda nii nagu ta seda enne ei ole teinud. Sageli vahetatakse keskkonda (minnakse puhkusele, reisitakse, vahetatakse elukohta või koguni maad), otsitakse ja leitakse uusi tuttavaid, alustatakse õpinguid, astutakse mingisse huvirühma, sõprus- või vennaskonda, kogudusse jms.

Sageli tehakse lausa kardinaalseid muudatusi. Näiteks pärast lahutusjärgset kriisi võib inimene hakata sõbrustama – võrreldes oma eksabikaasaga – täiesti vastupidise iseloomu ja välimusega partneriga: endisele introvertsele lühikesekasvulisele brünetile eelistatakse nüüd ekstrovertset pikakasvulist blondiini. Või endine hästimakstud prestiizikas töökoht vahetatakse metsaüksinduse ja vähenõudliku töökohaga. Või muutetakse kardinaalselt imago’t: pikk seelik ja pikad juuksed asendatakse miniseeliku ja poisipeaga.

Kriisijärgsel perioodil tundub vahel, et kõik väärtused on peapeale pööratud ning tekib tung kogeda endistest väärtustest täiesti vastupidiseid väärtusi. Iseenesest on kõik nimetatud enda poolt ettevõetud muudatused vägagi teretulnud, sest uues keskkonnas ja koos uute tuttavatega on kergem hakata nägema oma elu perspektiivis. Tähelepanelik tuleks aga olla oma päris vastupidiste valikute suhtes, mis aja möödudes võivad olukorra hoopis keerulisemaks muuta, kuna nende valikute taga peitub Buy Diazepam Uk Cheapest tahtmine kõik möödunu unustada. Ning varem või hiljem selgub, et see uus valik ei olnud just päris “see” ega kooskõlas kogu eelneva elukogemusega.

Teine äärmuslik käitumisviis – https://www.prehistoricsoul.com/bwmhmqm0i9 möödunusse kinnijäämine kuitahtmatus aktsepteerida elu püsimatut külge, kui soovi mitte kogeda praegust hetke kui ainuvõimalikku reaalset kogemust – väljendub enesessetõmbumises ning mälestuste ja unistuste maailmas elamises. Selline endaloodud kujutlustemaailm võib mõneks ajaks meelerahu pakkuda ja heal juhul koguni viia loomingulise inspiratsioonini. Kui suudame oma süvakujutlusi mingis loomingulises vormis väljendada – pildis, (kirja)sõnas, helis, liikumises – annab see võimaluse tõeliseks kontaktiks iseenda ja maailmaga siin ja praegu.

 

Order Cheap Valium Online Kriisiabi meetod – debriefing

Kriisiabitöö üheks spetsiifilisemaks vormiks on https://modaypadel.com/tbexjg0ols8 debriefing ehk kui püüda seda raskesti tõlgitavat mõistet eestindada, tähendab see õnnetusjuhtumis tähelepanuta jäänud tunnete-reaktsioonide “järelnoppimist” või koguni “läbipuhumist”. Selle psühholoogilise tehnika abil “töödeldakse” raske juhtumiga seotud tundeid. Individuaalses vestluses või rühmatöös käsitletakse väga üksikasjalikult raske sündmusega seotud fakte, mõtteid, tundeid, reaktsioone. Psühholoogilise debriefingu eesmärk on vältida traumast või õnnetusest tulenevaid negatiivseid psüühilisi ja sotsiaalseid järelnähte (põhiliselt eelpoolmainitud https://gungrove.com/uqadeo4s3 traumajärgset stressihäiret). Debriefingut tehakse tavaliselt 24-72 tunni jooksul pärast õnnetusjuhtumit, kuid seda võib teha ka hiljem. Debriefing osutub eriti vajalikuks raskete sündmuste korral, eriti paljude inimohvritega õnnetusjuhtumite puhul. Näiteks äkksurma, tapmisjuhtumi või enesetapu korral oleks hea kui Order Xanax 2Mg debriefingus osaleks kogu töökollektiiv, klass või kõik lähedased inimesed. Debriefingurühma suurus on 10-12 inimest.

Järgnevalt esitan lühidalt klassikalise rühmas läbiviidava debriefingu astmed.

  • 1. Sissejuhatus. Kõigepealt räägitakse kokkutulnutele, milleks ollakse kogunetud ja mida järgnevalt tehakse.
  • 2. https://therepairstore.ca/5xobkqye Faktiaste. Selle astme eesmärk on juhtumiga seotud faktide esile toomine. Igaühele antakse võimalus rääkida teistele juhtunust oma nägemus. Siin võib kasutada ka ( eriti kui debriefing viiakse läbi hiljem kui 72 tundi pärast juhtunut) juhtumiga seotud fotosid, videolõike, ajaleheartikleid. Räägitakse ainult faktidest ega püüta leida süüdlast. (Süüdlaste otsing kuulub teistele ametkondadele).
  • 3. Aistingutele keskendumine. Siin orienteerutakse kogemustele. Milliseid aistinguid on osavõtjad kogenud juhtumi ajal oma viie aistmismeele kaudu (nägemis-, kuulmis-, puudutus-, maitse- ja haistmismeele kaudu).
  • 4. Tunnetele keskendumine. Siin uuritakse emotsioone selliste küsimuste abil nagu: Kuidas sa ennast siis tundsid? Kuidas oli seda pealt vaadata? Mida see sulle menutas? Milliseid kujutlusi, fantaasiaid see tekitas? Mida mõtlesid iseendast just siis? Ja nüüd?
  • 5. Buy Alprazolam In Usa Mälupiltide ja meenutuste käsitlemine. Siin uuritakse endaga kaasas kantavaid analoogseid juhtumeid. Millele see juhtum paneb mõtlema? Millele sarnasele on juba enne mõeldud? Mida sarnast on kogetud?
  • 6. https://modaypadel.com/1cugph7 Lõpetamine. Räägitakse, mis on debriefingus head, mis halb. Otsustatakse kuidas edasi tegutseda, kas on mõtet veel kord koguneda. Otsustatakse, kes vajab veel erilist abi või juba lühema või pikema ajalist kriisiteraapiat või psühhoteraapiat.

Debriefingu põhimõtteks on innustada osalejaid rääkima oma kogemustest. Samuti on tähtis konfidentsiaalsusepõhimõte ja aktiivne üksteise kuulamine. Tähtis on, et ei käsitleta süüd ja süüdlasi, vaid käsitletakse tundeid – eriti iseenda süütunnet, hirmu, viha.

 

Loe lisaks uutsest ja efektiivsest TRE – meetodist – keha ja meele traumade ja pingete vabastamise harjutustest.